*Kärsanud vuntsid

​

Mul juhtus kunagi ammu üks naljakas äpardus. Oli toru, kaaliumpermanganaat ja väävelhape. Teises toru otsas oli eetriga immutatud vatt. Selles katses peab puhuma, et eeter aurustuks ja teisest otsast tuleks välja leek. Mina aga ei puhunud, vaid tõmbasin sissepoole. Mu vuntsid läksid. Midagi hullu ei olnud, kuid kõrbehaisu oli terve klass täis.

 

​

*Õpetlik lugu

​

Mul oli jalg alt poolt põlve kipsis, aga mul ei olnud mitte kargud vaid kepp. Istusin linnaliini bussis, buss oli rahvast täis. Mul oli kepp vasakul pool peidus, mitte paremal pool vahekäigus. Üks mutt kaagutab: „Noored mehed istuvad siin ja vanad väsinud tahavad istuda, aga ei saa, sest isegi istet ei pakuta.” Mul oli aga peatus niikuinii juba kohe saabumas. Kõigepealt ma tõstsin siis kepi vahekäiku. Aegamööda ronisin püsti ja see pilk mida ma siis selle naise silmis nägin tasus seda ära. Tädi oli esiteks üllatunud ja teiseks ta oli vist solvunud enda peale. See oli üks parimaid asju. Ta süüdistas mind enne, kui sai teada tegeliku põhjuse, miks ma istet ei pakkunud.

 

​

*Kadunud õpilane

​

Vanad ühiselamutoad olid lahedad. Kord läksin ühte õpilast otsima. Tegin toa ukse lahti ja jäin imestusest seisma. Seal oli igavene hunnik rämpsu ja lihtsalt kõik kohad olid rämpsu täis. Küsisin, et kus see õpilane on ja siis ta tõusis kuskilt kolahunniku alt püsti. Ma ei mäleta, mis ma temast tahtsin, aga ega seal liikuda küll ei olnud võimalik.

 

​

*Ka õpetajad on inimesed

​

Kunagi lahendasin ühte arvutusülesannet ja tegin ühe vea. Tegin teise ja kolmanda vea ka veel. Lõpuks ütlesin, et raudselt teen ma seitse viga. Kui ülesande lõpuks valmis sain, siis oligi täpselt seitse viga.