*Kausitäis nurmenukke

​

Maikuus oli üks õpilaste korraldatud pidu, kuhu mind ka kutsuti. See oli pärast matemaatika eksamit. See pidu oli Kääriku kandis. See pidu jäi mulle hästi meelde, sest ma mõtlesin, et need lapsed on ikka täiesti erilised. Muidugi, mis lapsed nad enam olid. Nad olid tõesti erilised selles mõttes, et nad olid nii tähelepanelikud. Neil olid tünnisaunad ja muud asjad kõik selle peo jaoks tellitud. Aga kui ma ütlesin neile, kuskil kell 12 öösel, et mina lähen nüüd ära ja teie võite siia ise pidutsema jääda, siis nad korraldasid mulle suure üllatuse. Minu klassis oli kaks väga toredat silmapaistvat noormeest - Ekke ja Kaarel. Nad kadusid vahepeal ära,  kui ma hakkasin ära minema, siis ilmusid nad välja suure pesukausitäie nurmenukkudega, mis nad olid sealtsamast põllult korjanud. Kõik need nurmenukud tõid nad selle pesukausiga mulle. See oli lihtsalt nii kirjeldamatu vaatepilt. See oli lihtsalt nii ilus, see oli imeilus.

​

​

*Varastatud õpilased

​

Mul tuleb selline lugu meelde, mis oli umbes kaheksa kuni üheksa aastat tagasi. Siis oli meil ka teine arvutiõpetaja, Aarne Kivimäe. Sellel ajal oli mul ka põhikoolis klass. Arvutuskeskus oligi kuskil selle koha peal, kus nüüd uues koolimajas on arvutiklassid. Arvutuskeskuses olid mul tunnid gümnaasiumiõpilastega, aga ma pidin alatasa põhikooli minema, et oma viiendikke kantseldada. Vahest tulid põhikoolilapsed kõik ise arvutuskeskusse, et kurta millegi üle. Tookord käisin ma neile midagi rääkimas ja jäin gümnaasiumi tundi hiljaks. Teadsin, et rühm on juba seal arvutiklassis kohal. Läksin siis jooksuga sinna ja seal oli õpetaja Aarne Kivimäe. Juba oli tal pool tahvlit täis kirjutatud ja nüüd seisis klassi ees ja rääkis tähtsalt. Nägin ära, et õpilased olid minu ilmumise peale kõik ärevate nägudega, vaadates Kivimäele ja siis mulle vaheldumisi otsa. Mina siis seisin ka sõnatuna ja ütlesin lõpuks talle: „Aarne, sa oled minu õpilased praegu ära võtnud?” Ja tema ütles selle peale kohe nii: „Olen või? Miks nad ei öelnud siis midagi?” Tema tõesti uskus, et see on tema tund ja ta peab andma seda. Õpetaja Aarne oli selline inimene, kes õpilastel nime ja nägu kokku ei viinud. Ta ei püüdnuki väga. Muidugi osasid õpilasi ta teadis, aga kõiki ei püüdnud ta meelde jätta. See oli küll selline naljakas lugu. Ta oli juba väga rõõmsalt neile hakanud rääkima, arvates, et see on mingi teine klass. Need olid siis kõik väga kohkunud. Imelik oli see, et õpilased ei julgenud öelda midagi. Pärast nad ütlesid mulle, et nende arvates polnud mind koolis ja neil oli asendustund.

 

​

*Käbi ei kukku kännust kaugele

​

Nõos oli kunagi Nõo kooli arvutuskeskus, kus töötas kuskil 11 inimest. Mul oli töökaaslane Toomas. Pojad olid tal Tõnis ja Madis. Tõnis oli põhikoolis minu klassis. Alailma ütlesin ma Tõnisele Toomas ja see loomulikult ei meeldinud noormehele. Kuidas see siis meeldib kui kogu aeg ütlen talle isa nime. See ajas mindki ennast alati tigedaks. Ma pean enne alati 2 sekundit mõtlema, mis ma nüüd ütlen. Ma ei ajanud teda vennaga segi, vaid isaga. Nad olid üsna sarnased ka.

 

​

*Õpetaja sünnipäev

 

Minu sünnipäeval tulid neli minu klassi noormeest, kes olid klassi esindajad, mulle koju õnne soovima. Mu sünnipäev oli tookord pühapäeval. Nad tõid mulle uhke lillekimbu ja kingituse klassi poolt juba samal päeval, kuigi kooki sõime alles järgmisel päeval koos kogu klassiga. Arvan, et see on nii ilus ja tähelepanelik, kui õpilased oma õpetajat niimoodi meeles peavad. Ma ei ootagi midagi rohkemat, kui sellist väikest tähelepanelikkust. Mulle meeldib väga kui õpilane mulle lilli kingib.

 

​

*Segaduses füüsikahuviline

​

Mul oli oma 10. klassiga esimene klassijuhtaja tund, mul oli C klass. Üks õpilane istus pool tundi, pool klassijuhataja tundi, meie tunnis. Me hakkasime rääkima õppekavast - kui palju on keemiat ja bioloogiat. Siis ta ehmatas äkki ära, et misasja, ma olen tulnud füüsikat õppima, aga siin räägitakse hoopis keemiast ja bioloogiast. Ja siis tuligi välja, et ta peaks tegelikult olema B klassis.