*Tasakaaluharjutused 4. korrusel

 

Üks asi on mul sellest ajast meeles, kui alles ehitati vanale majale uut osa. Siis ma käisin ka toast tuppa neljandal korrusel. Ajasin seal tüdrukutega juttu. Vaatasin aknast välja ja mis ma nägin. Uue osaga oli nii, et kõrgus oli käes. Aknaaugud olid olemas, aga aknaid veel ees ei olnud. Külapoistel oli pandud laud sealt uue osa aknalaua pealt vana osa aknalaua ääre peale. Üks poiss tuli sealt käed laiali. Tuli tipa – tapa – tipa - tapa siiapoole. Mina ei julgenud hingatagi. Ma aknast näen, et ta tuleb. Mõtlesin, et kui tema nüüd mind näeb, siis hakkab kartma ja keerab ümber. Neljandalt korruselt kukub ju niimoodi alla. Läksin ruttu ära esikusse ja hoidsime tüdrukutega hinge kinni. Tema aga jäi ilusti aknalauale ja koputas tüdrukutele. Ütlesin tüdrukutele, tehke ruttu aken lahti, et ta sisse saaks tulla. Võtsime ta ilusti sisse ja ütlesin, et tule, läheme nüüd. Lasin ta alt uksest ilusti välja. See on üks šokeerivamaid lugusid, mis mul meeles. See oli ikka palju aastaid tagasi.

 

​

*Kuldsete kätega poiss

​

Üks väga kuulus vilistlane oli meil Volk. Ta oli hästi lahtiste kätega õpilane. Ükskõik, mis katki läks, tema kohe parandas selle ära. Vanas ühikas juhtus üks öö nii, et ühel tüdrukul kukkus voodi kokku. Lihtsalt lagunes ära. Esimene kelle poole pöörduti, oligi Volk. Tema läks keldrisse, kus oli tööriistade ruum, seal oli igavene hunnik tööriistu. Võttis sealt oma asjad ja kopsis, saagis, parandas ja voodi sai korda. Selline universaalne mees oli. Aga koeruste peale oli mihkel.

 

​

*Ulakas poiss

​

Ühe õpilasega oli mitu korda nii, et kutsusin tema vanema venna talle järgi ja tema pahandas oma noorema vennaga. See noorem poiss tegi sõjaväe läbi, oli sõjakoolis ja õppis ohvitseriks. Paar aastat tagasi käis siin koolis ja andis kohe kasvatajale au. „Mäletate, mis tükke sai tehtud?“ küsis ta minult. Ütlesin, et mäletan. Pahandust tegi ta küllaga, korrale ei allunud ja öösel kondas ringi. Mina panin teda alati kätekõverdusi tegema. Tema tegi veel eriliselt neid kätekõverdusi, mitte niisama kahe käega. Ühe käe peal tegi, sest teine oli selja peal. Ja üks jalg maas ja teine jalg oli esimese jala peal. Tegi 50 kätekõverdust nii ära, et ei tea kas ta hingas või mitte – nii lihtne oli see tema jaoks. Siis ütles ta, et nüüd ta peab minema duši alla. Öösel, pool 12, kui ma olin teda kuskil tüdrukute toas tabanud ja ta oli pahandust teinud. Enda tuba pole üles leidnud. Ta muidugi läks duši alla ja oli igavesti kaua seal. Pani vahepeal kõvasti muusika mängima, nii et terve ühikas kajas. Selliseid koerusi sai tehtud.

 

​

*Pikk dušš

​

Vanal ühikal oli kaks osa. Üks oli eriti vana ja teine oli uuem. Ma olin uue ühika osa kasvataja. Seal olid teisel korrusel poiste toad. Käisin toast tuppa. Pidi olema 2 poissi ühes toas ja 2 poissi teises toas. Ühes toas oli 1 poiss puudu. „Ta on duši all”. Tõesti dušš kohises seal ja vesi jooksis. Käisin tiiru ära ja jõudsin tagasi. „On ta duši alt tagasi tulnud?”, küsisin poistelt. „Ei ta on veel dušši all,” vastati mulle. Vesi jooksis veel endiselt. Alumise korruse kontrollisin ka ära. Tulin uuesti tagasi ja küsisin, et kus on poiss. „Ta on vist duši all”, sain jälle vastuseks. Ütlesin, et jätke jama, „nii kaua pole keegi duši all“. Hakkasin ust lahti tegema. Samal ajal üks poiss küsis, et kasvataja kas te lähete tõesti duši alla. Ütlesin, et jah. Kõik poisid ütlesid, et ei tohi minna. Kui ukse lahti tegin, siis kus tuli suur aurupahvakas sealt välja. Esikus olid andurid ja see aurupahvakas pani sinna anduritesse ja tuletõrjehäire läks tööle. Alt jooksis siis valve üles. Vanasti oli selline kilp, kus tuleke läks põlema. Ukse kõrval läks ka punane tuluke põlema. Juba jooksis alt valvuritädi. Mina siis vaatasin, et auru tuleb, aga kas poiss on ka seal. Loomulikult seal kedagi ei olnud. Ja ei olnudki poissi. Läksin valvuritädiga alla. Ootasime, et millal see tuletõrje tuleb. Ja siis tuleb üks teine poiss, 12. klassi õpilane. „Kasvataja, kas ma võin sellele poisile Tartusse järele minna? Ta jäi bussist maha”, palus ta. Küsisin, et kes see poiss siis on. „Noh, T ..." (poisi nimi hakkas T tähega). Kõik teised tegid katet, et ta on duši all, aga tegelikult oli ta Tartus. Vot, siuksed asjad on juhtunud.

​

​

*Salapärased jäljed lumel

​

Talvel, kui olid veel vanad ühikad, tulin mina hommikul tööle. Värske lumi oli maas. Järsku vaatasin, et lumes on jäljed. Ühika poolt tuli, tagasi ei läinud. Mõtlesin, et kuidas ühika juurest tulevad jäljed, aga sinna tagasi ei lähe. Räägin valvele, et mis see nüüd siis olgu. Väga huvitavad jäljed olid. Selles kohas polnud ühtegi ust. Hakkasime uurima, esimesel korrusel polnud midagi, aga teisel korrusel oli aken lahti. Puhkeruumi aken oli lahti ja sealt sai alla ronida või hüpata katuse peale, klaasist vahekoridori peale. Sealt alla hüpates saigi ühikast minema. See oli huvitav juhtum. Kevadel, kui lumi ära sulas, sulas lume alt kivi välja. Selle kivi pealt sai ronida katusele, sealt edasi aknast sisse. Selline ärakäimise koht oli ühikas.

 

​

*Kasvataja keerdkäigud ühika koridorides

 

Ükskord oli ühikas nii segi, et kui ma toast välja tulin, siis ma ei teadnud, kummas suunas ma nüüd minema pean. Tegin endale kohe selgeks sellise süsteemi, millest esimesel aastal tegi üks õpilane uurimistööd. Tema teemaks oli „Kuidas kasvataja liigub ühika peal ja mitu minutit või sekundit tal kulub sealt tiivast sinna tiiba liikumiseks.” Ma ise ei teadnudki, et midagi sellist on uuritud. Nad teadsid, et kui ma tulen tiiba, siis ma lähen kõigepealt paremeale. Sealt lähen otse ja siis jälle paremale. Ma alles siis hakkasin mõtlema, et ma tõesti käingi täpselt niimoodi. Õpilased võtsidki aega, et saada teada, kui kaua mul läheb aega ühest otsast teise jõudmiseks. Poisid olid teise korruse A-tiiva lõpus ja juba ootasid mu lähenemist. Kui ma vahel hiljemaks jäin siis küsiti, et kus ma olin, sest nende kella järgi pidin ju ammu juba seal olema. Üks poiss, kes on 12. klassis, hakkas hiljuti minuga juttu ajama. Siis ta ütleski mulle poole jutu pealt, et kas ma ei peaks nüüd edasi minema. Teised ka ju ootavad mind. Mul tuli imelik tunne sisse ja küsisin, et kas ma tüütan teda. Ta vastas väga kindlalt, et ei tüüta. Ta lihtsalt arvaski, et teised muidu peavad ootama mind, sest kasvataja saabub ikka õigel kellaajal.